Heihei, mu kaalikadjakapsad!
Ma tean, et mul pole viimasel ajal seda kirjutamistuju olnud, aga ma ikka üritan midagi siia vahelduseks kirja saada, sest nii on aus, minu ja teie suhtes.
Pealkiri ütleb palju ära, millest juttu tuleb, seega, hakkame pihta.
Mõni aeg tagasi jagasin instagramis oma mõtteid selles osas, et kavatsen sõna otseses mõttes rohkem sööma hakata.
Ma olen viimased paar aastat vaikselt juurde võtnud, kuigi viimasel paaril aastal mul ei ole see otseseks eesmärgiks olnud. See on juhtunud lihtsalt selle tulemusena, et söön üsna tunde järgi(ei jäta kõhtu meelega tühjaks jne).
Ma saavutasin normaalkaalu(arstide meelest)2017 aasta oktoobris, kus mul ei olnud enam kohustust arstide vahet käia. Peale seda on mu kaal 2,5aastaga tõusnud kenakese numbri.
Minu enda mõttemall ütleb seda, et mingi osa sellest kaalust on kindlasti lihas, sest ma olen järjepidevalt treeninud lihast, kindlasti on mul juurde tulnud ka korralik kogus rasva, aga see on olnud samuti vajalik, sest mu hormoonid on olnud all over the place, kuigi ka selles osas on suuri edusamme.
Võib-olla mu keha ongi meelega hoidnud seda kõike kinni, mida ma nö. sisse olen söönud, sest mu kaloraaž tegelikult ei ole olnud selline, et keha peaks juurde võtma, mu hormoonid on olnud üsna sassis pikka aega ja mul ei ole olnud head suhet toiduga. Sellise kaloraažiga nagu mina varasemalt sõin peaks inimene kaalu langetama, mitte juurde võtma.
Minu jaoks on nüüd arusaadav, et see on selge märk – on aeg midagi muuta.
Seoses tõusnud kaaluga: ma olen Myfitnesspal’i kasutanud VÄGA pikka aega ja träkkinud toitu grammi täpsusega ja sellise kaloraažiga juurda võtta, see lihtsalt ei oleks võimalik kui ainevahetus töötaks optimaalselt ja muu pudi-padi oleks ka organismis korras.
Tõsi on, ma olen muutunud nö. laisemaks kui anoreksia mina, aga kui ma oleksin sama aktiivne, sama perfektsionist ja veidi hull peast, siis ma ei oleks praegusel hetkel nö. terve inimine. Ma ei ole nii aktiivne kui varem, aga samas on mu treeningud intensiivsemad kui kunagi varem ja tegelikult ega ma väga niisama olla ei oskagi. Koguaeg nagu tahaks teha midagi, sest muidu süütunne koputab õlale.
See, mida ma selle jutuga öelda tahan – ma tahan proovida süüa rohkem… Minu jaoks süüa rohkem on keeruline. Keeruline sellepärast, et ma olen veerand oma elust üritanud VÄHE SÜÜA ja nüüd üritan ma rohkem süüa. Näha suuremaid energiakogused, see ei ole kerge minu jaoks.
Miks ma siis otsustasin, et proovin rohkem süüa?
Sellepärast, et kui ma olen viimased 2,5a söönud tegelikult väga madala kaloraažiga ja siiski juurde võtnud, sh. ka korralikult rasva arvelt, siis miks mitte proovida süüa rohkem ja vaadata, mis saab?!!?
Ma olen hakanud viimasel perioodil seda aina rohkem uskuma, et me inimestena suudame ise oma ainevahetust üles ehitada, kui seda arukalt teha st. vaadata üle oma toidulaud, teha tööd oma vaimse ‘minaga’ ja proovida nö. paika saada ka hormonaalne töö.
Moodus, kuidas mina kavatsesin seda teha on lihtsalt rohkem süüa ja trenni teha, aga mõlemat targalt. Süüa rohkem, aga muidugi täisväärtuslikult. See võib tunduda kerge ülesandena, kuid mulle see kerge kohe kindlasti ei ole olnud/ei ole.
Kas ma siis lihtsalt sööngi rohkem? Igapäev? Palju rohkem?
Jah, ma lihtsalt sööngi rohkem, igapäev. See, kuidas ma oma kaloraažiga ”mängin” on üsna loogiline. Ma arvutasin välja oma baasainevahetuse, kogu päeva energiakulu jne. Selle põhjal panin ma endale paika alla mille ma kinldasti süüa ei tohiks, eriti kui treenin ja tahan, et keha funktsioneeriks hästi.
Siis vaatasin ma nädalate lõikes, palju mina päeva jooksul muidu olen suutnud ära süüa ning siis lisasin sellele kaloraažile 80kcal.
Toon teile arusaamiseks näite suvaliste arvudega: kui muidu sõin päeva jooksul 1600kcal, siis lisasin ma sellele 80kcal ning uueks eesmärgiks sai 1680kcal.
Selline kaloraaž oli mõeldud kestma 2-3nädalaks ning peale 2-3 nädalat tõstaksin taas kaloraaži 80kcal.
Sellisel juhul keha harjub juurde antud energiaga rahulikult ning kaalutõusu märkimisväärset olla ei tohiks. KUIGI! Ma jälgin pidevalt, kuidas mu keha reageerib, sest vb. on selline kaloraaži tõstmine liiga kiire või liiga suur, vb liiga väike jne. Sellisel asjal olen silma peal hoidnud.
Samal ajal jätkan muidugi oma tavapärase treeninguga, kuhu kuulub jõusaal, tantsimine jm. aeroobne treening. Ma olen hetkel 7x nädalas eesmärgiga aktiivne. Hetkel see mulle sobib ja olen õnnelik selle üle, et mu keha jaksab ja tahab seda kõike teha.
Ühesõnaga, sellist metoodikat olen ma nüüd jälginud.
Ütlen ausalt, olen oma kaloraaži tõstnud ja vahepeal lõid mul mõtted täiesti kokku. Ma tundsin ennast kuidagi ebamugavalt seda kõike tehes ja mul oli korralik paanikahoog, sest jaa, ma ei salga, mul on raske rohkem süüa. See on nagu täiesti vastand sellele, mida ”dieedi kultuur” meile sisendanud on.
Ma ei tahaks sellesse uskuda, et naised peaksid vähe sööma, aga samas, kuskil alateadvus teeb oma tööd. Ma üritan sellele vastu olla, sest see ei peaks nii olema. Miks on meile sisendatud, et 1200kcal päevas süüa on normaalne?? See on ju algkooli lapse kaloraaž..
Möödas on peaaegu kuu sellest kui otsustasin, et nüüd ma võtan midagi teistsugust ette ja vaatame, mis saama hakkab..
Mis on muutunud?
Kaal ei ole muutunud peaaegu üldse või kui on, siis paarsada grammi kergemaks. Endalegi imestuseks. Vahepeal näitab kaal suuremat numbrit, vahepeal väiksemat numbrit, seega ma ei pea kaalu heaks vahendiks progressiooni jälgimisel enda puhul. Overall kui mulle midagi loeb, siis see, et ma tunnen oma kehas ennast enesekindlalt.
Peegelpilt – vahepeal meeldib mu peegelpilt mulle väga, vahepeal üldse mitte. Nagu ikka, oleme me iseenda suurimad kriitikud. Ma samas pean tunnistama, et minu meelest on peegelpilt parem, vahepeal mu aju lihtsalt justkui keeldub seda uskumast, et olen suutnud mingid edusammud teha. Ja mõned riided istuvad ka piha kohalt paremini.. Seega, midagi nagu oleks…
Energia ja meeleolu – paremad.
Peale seda kui otsustasin, et ma võin rohkem süüa ja vaatame kuidas keha reageerib, lastes lahti vastikud vaimsed mõtted, mis mul siiani peale haigust alles on, peale seda on mul parem suhe toiduga. Energiat jagub, ma pole ammu suutnud 2h järjest trenni vihtuda, nüüd aga jakasan.
Praeguse seisuga selle kuu jooksul söön ma peaaegu 150kcal rohkem kui varem, vahepeal isegi 200kcal, oleneb, kuidas ma ka ise tunnen, kas mul on vähe energiat, kas mul on rohkem kui üks trenn päevas jne.
Rohkem söömise tulemusena mu kaal tõusnud ei ole, ma ei tahaks öelda, et langenud ka, sest meie kehakaal kõigubki minu meelest 0,5kg kaupa. Seega ma ütleks, et on sama.
Enesetunne on parem, kartust on vähem ja ma lihtsalt jälgin, et mu välja arvutatud makrod ja päevane kaloraaž klapiks, et täitsa niisama ka ei lase kõike naha vahele. Mõni päev kinldasti on selline, kus ma ei träki midagi, aga laiaslaastus olen toidukordade osas teadlik ikka.
Isegi sõõrikud mahuvad mu makrotesse!
Elu tuleb nautida ja praegu ma tegelengi võimalikult palju sellega, et mu elu oleks nautimist täis!
!! See postitus ei ole mõneldud selleks, et enda peal TÄPSELT sama katsetada, uuri ja puuri enda kohta ise, arvuta enda energiakulud ise jne. See, mis toimib minu peal, ei toimi Sinu peal. Täpseid arve ei toonud ma välja sp., et keegi ei tunneks ennast puudutanuna. !!
PS! Kui Sul on samuti sarnast lugu jagada, ole hea, tee seda! 🙂
– Juhul kui tunned, et tahaksid sellel teemal minuga rohkem arutada või isegi abi, siis tea, et võid minuga julgelt ühendust võtta (Facebook, Instagram), leiame koos kinldasti mingi suuna või lahenduse!