Ma vajan sind!!

Öelge mulle ausalt, kui paljud teist tegelikult märkavad ja ütlevad oma lähedastele, kui olulised nad tegelikult on? Kui väga me neid austame ja armastame? Kui tänulikud me oleme selle üle, et nad on meie kõrval ega lahku siis kui oleme omadega kõige madalamas punktis või hoopis siis kui meil läheb hästi?

Ma ei suuda sõnadesse panna KUI tänulik ma olen, et mul on selline pere,-just selline pere nagu mul on. Mida rohkem ma neist eemal pean olema seda rohkem ma mõistan millise õnnega ma tegelikult koos olen.. Ja mitte ainult mu otsene pere, vaid ka teised lähedased. Mu hingesugulane, tema vanemad, minu lähedased sõbrad ja tuttavad.. Need kõige tõelisemad ja kõige lähedasemad jäävad..

Ma tahaks iga oma vaba hetke veeta oma kallite inimestega. Alati ei pea isegi midagi tegema- ka lihtsalt olemine, rääkimine, teineteise mõtete jagamine- see kõik on nii-nii oluline! Mul on kahju inimestest, kes ei oska hinnata pisikesi asju millel on elu üle nii suur jõud..

Ma olen inimene, kes ei suuda hoida oma muresid pikalt endale kuna need mured söövad mind seesmiselt, panevad mind iga mu käiku  kontrollima, ma hakkan otsima endas vigu ja muudan oma elu ülikeeruliseks.

Mulle endalegi tundub, et ma ei näita just tihti välja kui palju mu lähedased mulle tähendavad, aga siis kui asjad kisuvad natukene tõsisemaks või löövad mured peapeal kokku, siis tean kus nad on.. Kuid tegelikult tahan ma, et nad teaksid kui olulised nad mulle on ning, et nad teaksid ja hoiaksid seda endal meeles iga päev!! Ma pean oma lähedasi tihti meeles, tehes neile väikseid asju. Ma armastan oma emale hommikuti laua peale kirjakese jätta koos heade soovidega mida ta saab päeva kaasa võtta ja mõnikord on mul varuks olnud mõni tema lemmik maius, mille samuti lauale olen jätnud. Mu ema on mu parim sõbranna ja kõik see mida tema on läbi teinud, läbi elanud ja taluma pidanud on imetlusväärne.

Ma olen südamest tänulik oma emale, oma isale, et nad on mind ja mu muresid kannatanud juba 16 aastat, kohe-kohe 17 aastat. Nad on näinud mu nuttu, mu naeru, kurbust, õnnepisaraid- absoluutselt kõike. Nad on näinud mind murdumas ja siis taas üles tõusmas.. Nemad on need inimesed kelle kohta ma saan öelda, et they lift me up. Ma tahan, et nemad tunneksid sama. Ma tahan anda endast kõike, et nad tunneksid seda mida tunnen mina. Et ma olen olemas siis kui on raske ning ma olen olemas ka siis kui EI ole raske. Ma tahan, et mu vanemad oleksid mu üle uhked ega peaks üleliia muretsema.
Kõige rohkem ma soovin, et näeksin oma vanemaid naeratamas. Näha neid õnnelikuna… See on lihtsalt suurim õnn üldse.. Olla koos inimestega, kes on õnnelikud ja rõõmsameelsed on suurim õnn ÜLDSE!!

”Learn to enjoy every minute of your life. Be happy now. Don’t wait for something outside of yourself to make you happy in the future. Think how really precious is the time you have to spend, whether it’s at work or with your family. Every minute should be enjoyed and savored.”


Poleks õige mõelda, et me suudamegi ainult positiivseid emotsioone luua/hoida ning, et alati saame olla heas tujus ja muuta end ümbritsevaid õnnelikuks. Oluline on olla ka kurb, pahas tujus.. Seda ei saa ega tohigi endale keelata! Seda tuleb mõista, aga elu on piisavalt värvikirev ja täis asju mis peaksid ja pakuvadki heaolu ja õnnetunnet..

Olen pidanud olema eemal oma perest, kodust, koolist juba varsti kaks nädalat. See pole küll mis teab pikk aeg, aga piisavalt pikk, et igatseda neid kõige kallimaid, lähedasemaid inimesi. Ma olen mõelnud, et milla olin mina viimati tõeliselt õnnelik või, et millal õnnestus mul kedagi väga õnnelikuks muuta.. Ma loodan siiralt, et mu lähedased tunnevad minuga koos olles end õnnelikuna, sest minu jaoks pole paremat asja kui hästi veedetud aeg nende kõige kallimatega..
Ma armastan oma peret, oma hingesugulast ja kõige kallimaid sõpru..
Kui te seda postitust loete siis aitäh teile. Pidage meeles, et te olete mulle olulised- kõige olulisemad. Teie olete minu õnn!
See kiri pole kuidagi väga minu blogi teemasse, aga see oli väärt kirjutamist! Palun hinnake oma lähedasi ja hoidke neid!