Heihei, mu kaalikad ja kapsad…
Nagu eelmises postituses öeldud sai, siis tuleb minu blogisse postitusi sarnastel teemadel (spirituaalsus, eneseotsing, enesearmastus jne) päris mitu..
Mis teekonna ma siis nüüd ette võtsin?
Seda kõike on raske isegi sõnadesse panna, kus ma käisin, mis tegin ja mida ma kogesin.
Minu teekond sai alguse sõnaotseses mõttes sellega, et tundsin sees miskit kimbatust ette võtta midagi, mis puhastaks vaimu, keha ja hinge.
Olin juba planeerinud, et võtan üksikud toiduained, seljakoti, telgi ning lähen üksi või paari lähedase inimesega 3-4 päevaks loodusesse, vaikusesse, kus räägiksime ainult näost-näkku ning sotsiaalmeedia unustame täiesti ära!
Olin oma toas oma tavalist päevikut täitmas kuni otsustasin, et vaatan korra Facebooki ning vastu ei vaadanud mulle muud kui pilt sellest, et otsitakse blogijaid/blogiat laagrisse. Mis laagrisse siis?
Sellisesse laagrisse, kus põhimõtteks oli see, et lõpuks ”lambakarjast” välja asutuda ning elama hakata. Päris ausalt ei teagi ma millal täiesti ”hetkes” olin ning mida mu sisetunne teha ihkas.
Selle/selliste laagri/laagrite juhid on Maris ja Siim…
Kes on näinud telesaadet ”Hüpnotisöör”, sellel peaks meie laagri üks juht olema vägagi tuttav. Jah, tegu on paljudele tuntud Marissaga (Maris Saar) ning tema kaas- hüpnotisööri/terapeudi Siim Sildojaga, kes meie imelise laagri erakordseks tegid!
Kus, mis, millal, miks?
Laager toimus 10-12 august, Haanjas, Irvese puhketalus.
Sinna kohale sõitsin ma väga ägeda seltskonnaga. Kõik osalejad üritasid minu teada endid autode peale mahutada võimalikult ökonoomselt, et kokku hoida, sest inimesi tuli üle terve Eesti!
Ma ütlen siiralt, et ole niiniinii õnnelik, et just selliste inimestega auto peale sain.
Meie autos oli 4 inimest, kes oma olekult ja hingelt olid metsikult erinevad, kuid meid kõik ühedas see miski. Soov leida iseennast, soov tulla välja ühtsest massist ja karjast. Leida üles parem mina..
Kolme tunnine sõit möödus kui linnulennul kuulates teiste kogemusi, jagades juba oma muresi ja teadmisi ning miks keegi meist sellise teekonna üldse ette võttis.
Haanjasse jõudes mainis nii mõnigi meist, et oleks justkui juba edasi liikunud oma lugusi jagades haha, kuid ärge saage valesti aru, kaugel sellest.. Teekond ja raputus oli alles ees!
See teekond oli mulle isiklikult ülivajalik.. Ma olen maadelnud oma sisemaailmaga, haigusega ning ärevuse/närvilisusega juba vägaväga pikka aega. Peale toitumishäiret(anoreksiat) on ka mu tervis siiani taasutumas, sest kõik ei funktsioneeri minul kaugeltki nii nagu peaks. Minu kõht ja seedimine on siiani minu üks suurimaid probleeme.
Tänu sellele laagrile saan ma öelda, et olen tõesti teadlikum, oskan olla mõistuse vaba, kuulata sisetunnet ning olen iga päevaga lähemal paremale, täisväärtuslikumale, armastatumale(enesearmastus) endale…
Kõige ägedam oli ka see, mis alguses tundus hirmus(mõistus tegi oma töö), et ma olin ju kõige noorem tegelane pundis.. Ütlesin neile juba ise ette ära, et olen seesmiselt vana hing. Nemad olid aga uhked, et nii noorelt juba sellise teekonna olin ette võtnud ning mina õnnelik, et me kõik olime kokku saanud!!
Mis seal ikka, hakkab otsast pihta…
”Laagris kirja pandud mõtted”
10.08.2018
Esimene päev, kus võtsin ette selle teekonna.. Teekonna iseendasse, et leida üles miks ma siiani pole suutnud lahti lasta anoreksiast ning miks ma siiani seda haigust, väetit olekut, piiramist justkui igatsen…. See on olnud pikka aega minu suurim soov aru saada..
Mu elu on ju imeline– mul on parim kaaslane, imelised vanemad, suurepärased vennad, kindel kodu, parem tervis, elujõud, power, kuid ikka ma istun oma minevikus ja haiguses kinni…
Teekond algas sõiduga Rakverest Tallinna ning Tallinnas Haanjasse.
Selleks aga, et teekond läheks kergemalt suutsin ma ennast pakkida ühe vahva pundiga ühte autosse ja meie teekond sai alguse väga lõbusalt, sest kokku sattusid niivõrd erinevad inimesed. Kolm tundi autosõitu, kus rääkisime tähemärkidest, sünnikuupäevadest, raamatutest, tunnetest, mida keegi on otsima tulnud, millised on meie iseloomud, tegime äraarvamismänge… Juba see kõik oli nii võrd äge minu jaoks.
Olles pidevalt samade inimestega ja veel samas keskonnas ei paku see just palju avastamisruumi. Uued inimesed ning tutvused pakuvad aga küll. Minu jaoks oli uute inimestega tuttavaks saamine juba omaette teraapia… Mõelge, laagris oli meid ju lausa 3x rohkem kui autos, milline rõõm!!
Selleks aga, et teekond läheks kergemalt suutsin ma ennast pakkida ühe vahva pundiga ühte autosse ja meie teekond sai alguse väga lõbusalt, sest kokku sattusid niivõrd erinevad inimesed. Kolm tundi autosõitu, kus rääkisime tähemärkidest, sünnikuupäevadest, raamatutest, tunnetest, mida keegi on otsima tulnud, millised on meie iseloomud, tegime äraarvamismänge… Juba see kõik oli nii võrd äge minu jaoks.
Olles pidevalt samade inimestega ja veel samas keskonnas ei paku see just palju avastamisruumi. Uued inimesed ning tutvused pakuvad aga küll. Minu jaoks oli uute inimestega tuttavaks saamine juba omaette teraapia… Mõelge, laagris oli meid ju lausa 3x rohkem kui autos, milline rõõm!!
Jõudes kohale armusin ma kohe sellesse keskkonda, mis Irvese puhketalus oli. Autodemüra kuulda polnud, puude mõnus mahe kohin, öösel valgustatud romantiline tiik ning kohapeal valminud maitsvad toidud.. Ei läinud üldse kaua, kui hakkasime ka praktikaga ning kõige spirituaalsega pihta.
Teate…
Päris ausalt öeldes poleks ma iial uskunud, et ma võin olla tegelikult sõnade väljaütlemises nii nõrk.
Ma olen alati arvanud, et olen hea rääkija ja tunnete väljanäitaja.
Siim, meie laagri üks läbiviijatest ütles aga et tunnete ja emotsioonide välja näitamine on kaks täiesti erinevat asja.
Meie esimene praktika nägi ette, et võtame paaridesse ning minu paariliseks oli naine, kellega tundsin kohe, et tahan rohkem rääkida ja temast teada saada(tulime samas autos). Olles paari võtnud, pidime üksteisele lausuma kaks lauset, millest üks oli: ”Ma austan ja aktsepteerin Sind sellisena nagu Sa oled..”.
Seda tuli öelda aga üksteisele sügavalt silma vaadates..
Peale seda kui see võrratu naine mulle seda ütles, hakkas mul süda meeletult põksuma, ülekeha käis selline võõras kuumalaine. Ma ei mäleta millal keegi võõras oleks mulle nii kergelt suutnud lausega sellise heaolutunde tekitada.. Mu silmad hakkasid kipitama, sest mingi emotsioon tungis minus esile.
Teine lause mida tuli öelda(kui sa seda suutsid välja öelda) oli: ”Ma armastan sind…”.
See naine vaatas mulle sama kindlalt edasi silma ja laususki selle lause…
Seda lauset ei olnud kohustuslik öelda, kui sa ei suutnud. Ma arvasin et ma ei suuda, sest ma ei tunnegi teda phm üldse ja kuidas ma saaks teda armastada.
Siis tuli see lause mu seest ja ma ütlesin selle välja. Ma ei pea teda armastama kui lähedast või naist. Ma armastan teda kuna ta julges näidata välja ja öelda välja midagi mida tüüpiline eestlane ei ütle… see ei tule meie huulilt kergesti.
Päris ausalt öeldes poleks ma iial uskunud, et ma võin olla tegelikult sõnade väljaütlemises nii nõrk.
Ma olen alati arvanud, et olen hea rääkija ja tunnete väljanäitaja.
Siim, meie laagri üks läbiviijatest ütles aga et tunnete ja emotsioonide välja näitamine on kaks täiesti erinevat asja.
Meie esimene praktika nägi ette, et võtame paaridesse ning minu paariliseks oli naine, kellega tundsin kohe, et tahan rohkem rääkida ja temast teada saada(tulime samas autos). Olles paari võtnud, pidime üksteisele lausuma kaks lauset, millest üks oli: ”Ma austan ja aktsepteerin Sind sellisena nagu Sa oled..”.
Seda tuli öelda aga üksteisele sügavalt silma vaadates..
Peale seda kui see võrratu naine mulle seda ütles, hakkas mul süda meeletult põksuma, ülekeha käis selline võõras kuumalaine. Ma ei mäleta millal keegi võõras oleks mulle nii kergelt suutnud lausega sellise heaolutunde tekitada.. Mu silmad hakkasid kipitama, sest mingi emotsioon tungis minus esile.
Teine lause mida tuli öelda(kui sa seda suutsid välja öelda) oli: ”Ma armastan sind…”.
See naine vaatas mulle sama kindlalt edasi silma ja laususki selle lause…
Seda lauset ei olnud kohustuslik öelda, kui sa ei suutnud. Ma arvasin et ma ei suuda, sest ma ei tunnegi teda phm üldse ja kuidas ma saaks teda armastada.
Siis tuli see lause mu seest ja ma ütlesin selle välja. Ma ei pea teda armastama kui lähedast või naist. Ma armastan teda kuna ta julges näidata välja ja öelda välja midagi mida tüüpiline eestlane ei ütle… see ei tule meie huulilt kergesti.
Peale selle lause välja ütlemist ma lihtsalt lahistasin nutta…
Kindlasti nüüd peale praktikaid saan ka öelda, et see lause tuli mu alteadvusest(sellega tegelesime samuti intensiivselt). Kuidas? Miks?
Just sp. et Siim rääkis meile enne seda- armastus ei ole ainult Su kallima vastu või pere vastu. Mõnikord on armastus teises võtmes. Mõni inimene ju armastab oma autot või nt. lemmikut spordiala. See pole aga kaugelti ju see armastus, mis on inimese vastu…
Seda kogemust saada oli imeline. Seda peaks igaüks oma partneriga katsetama!!
Juba esimesel päeval sain ma aru, millised on minu elu mustrid, mida olen kas vanematelt või end ümbritsevast keskkonnast kaasa haaranud, miks mul oli nii raske öelda inimesele, et ma armastan sind jnejne.
Enesearneg oli meeletu juba esimesel päeval..
Need olid minu esimese päeva eredad mälestused.
Walking away from my past..
Mis edasi?
11.08.2018
Teine päev tegime juttu egodest, minevikust, tüüpilistest mustritest, karjusime õhku täiest kõrist, rääkisime seksuaalenergiast, käisime rabavees ujumas, tegime sauna ja hüppasime täie laksuga tiiki!
Teine päev.. Päev, kus ma sain aru, et tõesti ei suuda mitte keegi Sinu eest Sinu maailma muuta, kui Sa ise oma tavapäraseid mustreid ei muuda või kui Sa jääd kinni lapsepõlve, samas ka minevikku.
Teine päev.. Päev, kus ma sain aru, et tõesti ei suuda mitte keegi Sinu eest Sinu maailma muuta, kui Sa ise oma tavapäraseid mustreid ei muuda või kui Sa jääd kinni lapsepõlve, samas ka minevikku.
Ma igatsesin tegelikult meeletult oma muret haigusest rääkida võõrastele. Miks? Aga just selle tõttu, et lähedastelt tulevad mulle vastu laused: “kaua võib?”, “hakkab jälle sama asi pihta“, “aga vaata ennast kui terve ja hea sa välja näed“…
Siin laagris on mulle kohale jõudnud, et vot just selles asi ju ongi.
Ma ei tahtnud olla tavaline terve inimene kõigi seast. Ma tahtsin tähelepanu, olla teistest erinev. Alguses ei olnud minu kaalulangus seotud kuidagi sellega, et tahtsin silma paista. See oli reaalselt pidev korrutamine, kartus juba alateadvuses, et keegi nkn varsti jälle ütleb kui paks ma olen. Tekkis soov tõestada endale ja teistele, et ma suudan, watch me..
Siin laagris on mulle kohale jõudnud, et vot just selles asi ju ongi.
Ma ei tahtnud olla tavaline terve inimene kõigi seast. Ma tahtsin tähelepanu, olla teistest erinev. Alguses ei olnud minu kaalulangus seotud kuidagi sellega, et tahtsin silma paista. See oli reaalselt pidev korrutamine, kartus juba alateadvuses, et keegi nkn varsti jälle ütleb kui paks ma olen. Tekkis soov tõestada endale ja teistele, et ma suudan, watch me..
Mingi hetk hakkasid aga peaaegu, et kõik märkama. Kommentaare tuli, ma tundsin tunnustust, nägin seda tähelepanu.
Selle kõige juures olid ka hetked, kus pidin metsikult pettuma inimestes, kelle olin endale nii võrd ligi lasknud. Mõtlesin, et saan nii silma paista, uuesti neist parem olla..
Selle kõige juures olid ka hetked, kus pidin metsikult pettuma inimestes, kelle olin endale nii võrd ligi lasknud. Mõtlesin, et saan nii silma paista, uuesti neist parem olla..
Okei, olen jõudnud nüüd selleni, et tean kust ja miks asi alguse sai…
See peatükk on nüüd aga tükk aega möödas. Õppetund on ju juba käes. Miks ma edasi ei liigu?
See on nagu kaitsekiht, et end kusagilt välja vabandada, et olen nüüd taas normaalkaalus, et kunagi nagu põdesin midagi ja nüüd olen normaalne. Ma kardan(nüüd saan juba öelda, et KARTSIN) inimeste arvamust, et milline ma nende silmis justkui olen..
Peale Siimu ja Marise läbi viidud praktikaid, hüpnoose ja mediteerimist oli mu pea mõtteid täis:
Mis aga Maigrit saab siis, kui sa ei võrdleks ennast enam enoreksia Maigritiga vaid oled hetkes?
Mis aga Maigrit saab siis, kui sa ei võrdleks ennast enam enoreksia Maigritiga vaid oled hetkes?
Sa oled ju siin praegu, mitte enam seal väeti haiglas vedelev hunnik õnnetust.
Kas mitte ei peaks keskenduma hetkele ja vaatama mis saab, tegema valikuid, selliseid, et just Sul oleks hea?
Kas mitte ei peaks keskenduma hetkele ja vaatama mis saab, tegema valikuid, selliseid, et just Sul oleks hea?
Aktsepteerima ennast, armastama ennast..??
Seda kogu lugu ma korraga teile ära rääkida ei kavatse- mis minuga kõik toimus ning millised on olnud minu päevad peale laagrit..
Kui SUL on aga küsimusi, nõuandeid või oma kogemusi, siis pane need minu poole teele! Loen neid suurima hea meelega!
To be continued…..
Lingid: