Juba mõnda aega olen soovinud sinuga jagada nabasonga operatsioonist taastumise teekonda, aga ka jooksmise teekonda! Paljud on tundnud huvi – kuidas küll ühest jooksu vihkavast neiust on saanud keegi, kes seda nüüd sootuks hoopis armastab..
Huvitaval kombel käivad need kaks käsikäes, seega puudutan täna mõlemat teemat veidike pikemalt.
Tagasivaade 2023 aasta märtsi…
2023. aasta märtsikuus tabas mind päevapealt tervisemure, mida ei osanud kuskilt oodata ega algselt ka kuidagi selgitada.
Ühel pärastlõunal tekkisid mul alakõhtu, nabasse ja põide väga intensiivsed valud, mida on tänagi raske justkui kirjeldada.
Lihtsalt öeldes polnud ma sellist valu kunagi varem tundnud.
Miks või millest see valu tol momendil tekkis? Mul polnudki ühtegi loogilist seletust. Olin täiesti ehmunud, segaduses ja hirmul – see valu ei lasknud mul isegi sirgelt kõndida…
Valu nabas muutus tundide möödudes intensiivsemaks ning helistasin perearstinõuandeliinile (kust ma abi ei saanud) ning lõpuks ka kiireabisse. Kiireabist ei tulnud ühtegi edasiviivat vastust ent veeni saadud valuvaigisti tõi leevendust.
Peale seda päeva algas paar kuud kestev arstide vahet käimine.
Keegi ei mõistnud, milles võib asi olla.
Ultraheli ei andnud mingit vastust, uroloog kinnitas, et kõik on korras, naistearst kinnitas, et kõik on korras, vereproovid kinnitasid, et kõik on KORRAS.
Ent siiski, ei olnud.
Iga päev kimbutasid mind sümptomid nagu:
– survetunne põies
– kiskuv-pakitav tunne nabas (treenides hullenes)
– puhitav kõht (mitte toidust)
– tunne nagu oleks nabanöör lühike
Arstidelt vastuseid mitte saades, asusin ma enda käel asja uurima ja kõike analüüsima. Enne järgmise arsti vastuvõtule minemist olin veendunud, et ebamugavust tekitab just naba. Sümptomid vihjasid nabasongale…
Ma ei jätnud jonni ja Jumalale tänu, et ma ei jätnud. Palusin uusi saatekirju kuniks perearst suunas mind lõpuks kirugi vastuvõtule. Seal sain vastuse, mis ühel moel tõi kergenduse – lõpuks sain mingitosrti vastuse.
Kirurgilt sain vastuse, et tegu võib olla tõesti väikese nabasongaga. Nii sai kirja operatsiooni aeg 2024 juunikuusse.
Miks see aga nii suurt valu tekitas on siiani veidi segane (käies spetsialisti juurest spetsialisti juurde, siis kahtlustati ka endometrioosi).
Mõtlesin, et miks see minuga küll juhtus?
Kas sai trenni tehtud liiga intensiivselt?
Kas kunagised töökohad (füüsiline töö) võis seda põhjustada?
Kas asi võis olla ka varasemas OPis (sapipõie OP)?
Ega seda vastust ma teada ei saagi, ega vast peagi…
Kuna ebamugavus nabas oli igapäevaelu segav, siis jäi minu päevane lemmiktegevus, trenn, tahaplaanile. See oli vaimselt üks raskemaid perioode, sest olen alati enda emotsioone ja tundeid välja elanud läbi treeningute.
Peale seda märtsikuu päeva olid trennid mu rutiinist ära lõigatud, sest ükskõik, mismoodi ma ennast aktiivselt liigutasin oli ka intensiivne kiskumistunne kohe kohal… Õnneks sain ilma suurema ebamugavuseta kõndida😪.
Ei ole aga halba ilma heata, sest märtsikuus hakkasin kaevuma rohkem endasse.
Nägema rohkem seoseid iseendas, lugema raamatuid, ennast erinevatel teemadel harima.
Igast olukorrast on võimalik leida õppetund!
Enne seda märtsikuu päeva olin ma trennist tegelikult sõltuvuses.
Ma seadsin trenni paljudest tegevustest esiplaanile ja võib-olla see, mis juhtus, oligi kuskilt poolt märk enda väärtuseid ja prioriteete veidike muuta. Täna ma olen enda jaoks juhtunu lahtimõtestanud nii, et see toob mulle südamerahu, aga see võttis üksjagu aega..
Peale seda kui sain vastuse, et mis valu põhjustab, valdas mind õnn ja kurbus korraga.
Õnn, et sain teada, mis on valesti…
Kurbus, et taas on ees ootamas OP ning taastumine.
Koheselt tekkisid mõtted: millal ma saan taas aktiivselt treenida? Millal vabalt liikuda? Millal ma saan minna tagasi tavaelu juurde…?
Need mõtted ei kadunudki kuskile, ent proovisin leida enda jaoks teistsuguseid väljundeid, et mõtteid rahustada.
Nagu ma eelpool mainisin, siis näiteks võtsin ma prioriteediks end sellel perioodil harida.
Kui ma ei saa panna enda energiat ja fookust trennile, panen selle siis mujale.
Liitusin põneva kursusega, mis on minu senise elu üks paremaid otsuseid, kohe kindlasti!
Ma lugesin raamatuid, mis tõid minu maailmavaadetesse uusi nurki.
Ma kaevusin endasse ja olin nende ebamugavate tunnetega, mida olin eelnevalt trenni uputanud.
Mündi kaks külge on igas olukorras esindanud.
Ja ikka-jälle tuli märke kõrgemalt, mis kinnitasid mulle, et kõik saab korda.
Kõik on lõpuks minu enda heaks!
Enne OPi olin ma palju uurinud
– kuidas ja kui ruttu enamasti taastumine toimub
– kas nabasong võib korduda? Mida teha, et see ei korduks
– millal saab hakata taas trenni tegema
– mis mahus saab hakata trenni tegema jne
Ega internetist leitud info ei ole 100% tõetruu, lisaks oleme kõik ääretult individuaalsed.
Kui enne OPi kirurgi käest küsisin, kaua OPist taastumine võib aega võtta, siis sain vastuseks ”kuu möödudes peaksid saama tavaelu juurde naasta”
See tekitas ilmselgelt palju head meelt… Nii lihtsalt minul aga kahjuks ei läinud.
Peale juunikuus toimunud OPi olin ma pigem positiivselt meelestanud. Lubasin endale, et annan endast kõik, et taastumine mööduks kiiresti ning hästi. Käisin füsioteraapias, toitusin hoolega valides toite, mis toetaks taastumist, soetasin ”treeningprogrammi”, mis aitaks taastada kere- ja vaagnapõhjalihaste tugevuse jne.
Vaatamata mu positiivsele hoiakule ja püüdlustele venis taastumine kuu asemel ligi aasta pikkuseks.
Tülitasin korduvalt kirurgi seoses murega, et OPist on möödas juba 6 kuud, aga ma ei ole ikka enda tavaelu juurde naasnud.. Ma ei tõsta raskusi, mul on pidev ebamugavus, paistetus siiani alles: milles on asi?
Käisin korduval vastuvõtul ning sain kinnituse, et kõik on korras ja vast vajab minu keha rohkem aega.
Käisime vahepeal ka pikal reisil Tais, kus ma tõesti sain keskenduda enda tervisele. Seal hakkasin ma vaikselt alles uuesti trenni tegema.
10 minutit korraga.
Siis mõne aja pärast 20 min, siis 30 min jne.
Peal ligi aasta aega taasutmist ja siis taas trennidega alustanud, sain kahe kuuga lõpuks trennid venitatud ligi 40 minuti peale. Progressi näha oli motiveeriv ning ka kerelihaste õige aktiveerimine + treenimine toetas tervist taas väga mitmekülgselt.
Nii ma vaikselt kompasin, kuust-kuusse, mida mu keha lubab mul teha, mida mitte.
Keskendusin kerelihaste aktiveerimisele, vaagnapõhja aktiveerimisele ja käsi südamel saan öelda, et olen tänulik, et selle ette võtsin ja mõtlen – äkki ma ei olekski sellele kunagi muidu tähelepanu pööranud? Nüüd on mul suurepärane tunnetus enda kerelihastest ja see tuleb tulevikus ainult kasuks!
Peale Taist (olime 2.5 kuud Tais) naasmist ma jätkasin enda rahulike trennidega, kus fookus oli kerelihaste aktiveerimisel, keha tunnetamisel, aeglasel liikumisel, voolamisel.
Ei midagi rasket, järsku ega kiiret.
Kuna raskuste tõstmine tõesti oli minu ”orbiidilt” väljas, siis otsustasin, et võiksin anda võimalusel jooksmisele.
Suhtlesin enne selles osas ka kirurgiga, füsioterapeudiga ja treeneriga – sain positiivse vastuse.
”OPist on möödas 8-10 kuud, muidugi võid vaikselt jooksmisega alustada. Kerge sörk ja kõndimine vaheldumisi. Kompamine ebamugavuse piirimail, et endale mitte liiga teha. Kui hakkab valus, siis edasi ei jookse.”
Nii ma vaikselt alustasin ning iga korraga aina enam ma jooksmisesse armusin. Esimesed kuud, kui jooksmas käisin, olid ebamugavad, aga iga korraga läks aina paremaks kuni lõpuks ma jooksin nii, et enam ei olnudki nabas ebamugavust.
Jooksud läksid ajaga aina pikemaks ja hingekosutavamaks.
Alustasin jooksudega 2024.a varakevadel ning jooksen tänaseni, nädalas 2-4x. Vahel ikka harvem.
Ma ei ole vahemaid ajanud liiga pikaks, need jäävad 6-10km vahele, sest nii ma naudin neid kõige rohkem!
Ja see tunne, et ma teen trenni läbi armastuse, lihtsalt läbi hea enesetunde… See on nii kuramuse hea!
Joosta läbi meie võrratute aastaaegade, näha kevade tulekut ja tema muutumist suveks, suve muutumist sügiseks ✨MAAGILINE✨!
See on nii huvitav, kuidas üks kehv olukord on sünniks uuele ja heale. Äkki polekski ma muidu avastanud jooksmist, mis mu südant sellisel moel täidab?
Äkki ma poleks muidu lahti lasknud kinnisideest, et trennid defineerivad seda, kas mu päev on korda läinud või mitte?
Äkki kui seda tervisemure poleks juhtunud, siis ei oleks ma taasavastanud enda jaoks, kui põnev ja oluline on ennast edasi harida JA investeerida enda teadmistesse…
Mul ei jää muud üle kui ollagi päriselt tänulik.
Kui ma ei mõistnud alguses, miks selline asi minuga juhtus, siis täna olen ma leidnud enda jaoks vastused.
Peale OPi ei pruugigi kõik olla tagasi samasugune nagu enne ja ka see on okei. Käisin veel aasta aega opist möödudes arsti vastuvõtul, et lõpuks ära teha MRT uuring, kus saingi südantrahustava vastuse – KÕIK ON PÄRISELT KORRAS.
Tänaseks on OPist möödas aastad.
Täna ma tunnen lõpuks, et olen lõpuks nagu ”mina ise” nagu OPi eelne mina, lihtsalt väikeste kohandustega, väikeste lisadega (ja päris sama hooletult ma raskusi enam ei tõsta, mitte kunagi)!
Selle postituse ma pühendan tegelikult iseendale. Kunagi seda uuesti lugeda saab olema kindlasti positiivselt emotsionaalne. Tunnen, et see teekond ja taastumine kasvatas mind palju, lükates mu arengule uue värske hoo sisse.
Olen veel ääretult tänulik enda lähedastele, kes selle 1.5 aasta jooksul mulle mega tuge pakkusid, maa peale tagasi tõid kui mõistus alt vedas ja karmilt üle mõtles.
Ja veel olen ma ääretult tänulik Trendtime’ile, kes minusse ja minu jooksuteekonda uskunud on. Nemad saatsid mulle suve alguses kvaliteetsed ja mega mugavad spordiprillid, mis muutsid minu jooksud 10x mugavaks, paremaks ja põnevamaks!
Loodan, et sellest postitusest on ka sulle grammike kasu!