Hing küll nuttis, heas mõttes.

Oh hei!

Olen taas postitamis lainel!! 🙂

Mul on teile uudiseid!! Teate, ma saingi lõpuks 17!
Kui nii mõelda on seitseteist väga mõttetu vanus, midagi see ju juurde ei anna, ära ei võta, aga vanemaks numbri poolest teeb küll. Eelmiste sünnipäevadega on ikka olnud, et kui saad viisteist on ju juubel, kui saad kuusteist siis ei pea kiivrit kandma, kui saad aga kaheksateist, oled paugu pealt täiskasvanu… Seitseteist on aga ainult aastake kuskil :D. 

Minu sünnipäev oli tegelikuses väga tavaline, mis tegigi selle minu jaoks eriliseks. Mul polnud pea, et ühtegi soovi, kuid kõik mis mulle tehti oli justkui mõtetelt loetud. Ma olen nende asjade eest meeletult tänulik, kuid kõige õnnelikum olen ma selle üle, et sain kogu perega koos olla. 

Sünnipäeva puhul meeldis mulle see, et olime perega just ette võtnud paar kodust tööd ja kõik see sai käiskäes sünnipäeva pidamisega tehtud. Töö ja lõbu käsi-käes!! Üliäge tunne oli kui sünnipäeva eelsel päeval saime iga aastased puud laotud ja aia korda, õhtul oli mõnus grillimine ja koogi õgimine :D!! Ma sain olla oma kallimaga koos ja see oli minu jaoks tõesti kõige olulisem…
Kui sünnipäeva eelsel õhtul ja samal õhtul perega istusime, lobisesime ja nautisime, mõtlesin ma, et kui kuradima õnnelik ma pean olema!! Mul on absoluutselt kõik mida vaja ja rohkemgi veel!!!

Mõni päev on tunne, et kõik on halb ja midagi ei suju, eriti nädala sees, koolipinge all, mis mulle eriti tugevalt mõjub ning mis ka mu haigust ainult tagant utsitab, kuid need on üksikud päevad millest välja ei tohi teha. Oma emotsioone me eirata ei või. Kõik emotsioonid ON LUBATUD! 

See on üks teadmistest mida peaksid kõik inimesed tõsiselt võtma ja enda jaoks lahti mõtestama. Kui tahad nutta, tulebki nutta, kui tahad karjuda, tulebki karjuda ja kui tunned, et oled õnnelik, siis tuleb seda TÄIEL rinnal välja näidata! Me ei ole robotid, meil on hing, meil on tunded mida peamegi välja näitama ning erinevatel hetkedel peame me neid erinevalt mõistma, mitte maha tegema või süüdistama kui saamatud ja emotsionaalsed me oleme. 

Mina tunnistan, et olengi emotsionaalne inimene ja tahtsin oma tunded siia kirja panna. Ma tean, et mu lähedased loevad mu blogi ja nad ka teavad kui olulised nad mulle on. Nemad suudavad teha päevad erilisteks oma olekuga ja ka mina olen õnnelik, kui nemad on õnnelikud. Aina rohkem ja rohkem ma tunnen, et mu haigus ei valitse mu mõtteid, mu elu ja tegemisi.. Ta on minuga, aga ma ei lase tal keelata olla õnnelik, nautida elu ja võtta vastu väljakutseid. See on röövinud minult vähemalt ühe õnneliku aasta, kuid ma kavatasen selle aasta täiega tasa teha ja näidata, et olen tõeline kaksikust sõnn, kes ei jäta jonni enne, kui saavutab selle mida eesmärgiks peab! 

Vahel ma tunnen, et tahan kirja panna oma mõtted ja tunded kui pole neid kellegiga jagada, aga siis meenubki, et neid kellega jagada on palju ja OH kui õnnelik ma olen, kui keegi võtab vaevaks ja oma tundeid ning kogemusi kommenteerides jagab!