Ohh mu kaalikad ja kapsad..
Kas te teate kui hea tunne tuleb sisse, kui saate teada, et kohe-kohe näete kedagi, keda üle pika aja näinud pole?? Ma usun, et enamik meist teab ja just praegusel momendil saan olla mina see sama õnnelik.. Ei see pole otseselt mu silmarõõm, keda ka kibelen tohutult nägema, kallistama, pigistama kuna tegu on ta sünnipäevaga, kuid täna saabub koju minu sõdur!! Lõpuks on need sõduripoisid vabad ja lastud koju tulema… Ma usun, et olen sama ärevil, vb isegi, et veidike rohkem kui mu vend ise :D!!
Ma olen tohutult uhke ta üle. Ta on noor, ettevõtlik ja sihikindel. Mäletan neid sõjaväkke minemisele eelnevaid päevi. Ta oli tohutult närvis ja ma usun, et tal täitsa puuduski soov sinna minna.. Mõistsin teda täiesti. Tal oli suurepärane töökoht, ta õppis samal ajal ja üritas oma asjadega järjepeale saada, kuid selline kohustus oli samuti tee peal ees. Nüüdseks on see aga läbi!!
Kui ta vahepeal ikka tihedamalt kodus käis, rääkis ta ikka ühest ja teisest, mis on põnev olnud, mida nad on teinud või kus käinud. Sõjavägi minu silmis muutis teda ainult mehelikumaks, siiramaks ja hoolivamaks. Me ei saanud kunagi pea-aegu üldse läbi, suhtlus oli napp ja rääkida ei osanud nagu millestiki, aga see milline on ta praegu, kuidas ta suhtleb, on ja hoolib- see on võrratu!!
Kui ma kuulen, et tal läheb hästi või ta on rahul sellega mida ta teeb siis tekib sisse ülim õnnetunne.. Ta on mulle hinge pugenud ja ta on reaalselt minu venna!!
Vahepeal visatakse nalja, et oleme väga sarnased, mingid näoilmed jne- seda kuuldes ma ei tea isegi miks, aga läheb mul tuju alati kordades paremaks. Ta on vahva sell tõesõna..
Eks kindlasti mõni lugedes mõtleb, et see mis ma siia praegu kirjutan ei oma mingit erilist pointi, aga ei ole minu silmi olulisemat kui kallid inimesed sinu ümber, kes hoolivad, armastavad, austavad ja on sinu jaoks alati olemas, ükskõik milline sa ka poleks või mis probleem sul on..
Kogu pere oli nii harjunud sellega, et venna igal nädalalõpul koju sai, kuid kui kevadtorm algas siis peale seda oligi arvata, et koju ei saada pikemat aega.. Selle ajaga kui ta iga nädalavahetus kodus käis, sai sellega nii ära hrajuda, et nüüd kui teda pole kolm nädalat näinud, on tohutu igatsus hinges.. Planeerisime vanematega talle ka midagi ägedat teha ja see millega me hakkama saime mulle küll väga meeldib..
Kusjuures pildil olevad õhupallid on veel minu sünnipäevast alles!! SHARING IS CARING!! Mis sest, et ma toitu ei jaga :D:D!! Tegelikult ”care”in isegi nii palju, et küpsetasin lausa koogi…
Kuna eilne päev kujunes üle-üldse väga kiireks tänu pikale koolipäevale siis koju tulles, küpsetasin ma veel kooki kella 11-aeg öösel, ning voodisse sain alles hommiku eel. Kindlasti hoidis ärkvel ka teadmine, et mu kallim sünnib üsna-üsna pea ja kuidas siis saaksid sellise võrratu sündmuse maha magada. Üks imeline inimene on sündinud ja mul on nii kuradima hea meel, et ta mu ellu on tulnud!!
Ma ei jõua ära oodata millal ma teda juba näha saan!
Nädalavahetusel kavatsen ma üht-teist põnevat teha ja korda saata ning loodan, et seda õnnestub mul jäädvustada.. Selleks aga, et teada saada mis toimuma hakkab, hoia mu blogil silm peal! Ja hoia oma lähedasi!! 🙂
Ära unusta et tänane päev on viimane hääletuseks! Kõikidele vahvatele sellidele aga paii!
https://www.facebook.com/eestiblogiauhinnad/photos/a.407089086159021.1073741829.382329951968268/704562939744966/?type=3&theater
*Vihjeks.. Kes Viljandis pole käinud, see elu pole näinud!!
Olen peagi tagasi!! 🙂
-M