Heihei mu Kaalikad ja Kapsad!
Seekordne postitus on rohkem selline, kus saate minust rohkem teada… Milline ma kokkuvõttes olin, olen olnud, olen nüüd, millised on minu sihid ja kuhu ma tahaksin pikemas perspektiivis jõuda ning milline on minu teekond olnud..
Mind on viimasel ajal kummitanud mitmesugused tunded ja mõtted. Ma pole olnud niivõrd positiivse ellusuhtumisega vähemalt kolm-neli aastat, kuid samas pole mul ka olnud üksi aasta selline, kus tunneks seda, et teen‘eka iga mulle kanda astuks. Seda on nüüd aga päris omajagu.
Olen ausalt öeldes tänulik, samas aga mitte tänulik endale, et tegin otsuse minna õppima RRG’sse.
RRG on minusse süstinud teadmist, et pehme ja liiga hea kõikide vastu olla ei saa. Sinust sõidetakse muidu lihtsalt üle ning olla ”SINA ISE” on võimalik vaid teatud seltskonnas.
Õnneks olen ma selle seltskonna täitsa leidnud ja aitähh teile selle eest ÕE!
Sealjuures olen ma inimene keda tegelikult ei koti palju teiste arvamus. Noh toome näite.. Kui ma käin koolis, siis mul peab olema mugav… Minu jaoks on mugavad dressistiilis riided..
Kindlasti on inimesi, kes on seda kommenteerinud but guess what… Ma kannan need dressid kaks korda paremini välja kui Sina oma uued Guessi tekas.
”UPS, kus nüüd alles ütles eks”…
Mu positiivsus peitub hetkel selles, et ma tunnen lõpuks kuidas üksi uks ei jää minu ees kinni.
Mul on suured unistused, suured sihid ning ma tean, et ma suudan neid saavutada kui palju pingutan.
Kuidas ma seda tean?
Inimesed, kes on põdenud anoreksiat, viinud oma hinge ja keha sellisesse seisundisse ning on anoreksiast ka paranenud….. Need inimesed on võitlejad…. Ja ma ei räägi siin ainult endast ega too ennast esile, vaid minu tutvusringkonnas on palju inimesi, (tänu sellele, et olen pidanud anoreksiaga haiglas viibima) kes vaevlevad toitumishäirete küüsis ja toitumishäirega hakkama saada on rohkemat kui lihtsalt üks pingutus. See piirab elu meeletult ja võib viia ülimasse ekstreemsusesse.
Mina olin lõpuks sellises punktis, et treppidest ma käia ei tohtinud ning viibisin periooditi arstide silme all kokku peaaegu pool aastat. Arstide vahet kokku käisin kolm aastat.. See oli meeletu pinge perele, mulle ja sõpradele. See ei olnud elamist väärt elu. Kõik aga imestasid, kuidas ma siiski nii positiivne suutsin olla. Tunnistan, näidelda ma oskan.
See kuidas anoreksia haiged ise ei saa aru, et nad haiged on, on kõige hullem. Ma mäletan, et siis ma ei tundnud ennast üldse haigena. Kõik oli justkui nii hästi, kuid peegelpilt oli vastupidine sellele kõigele, mis tegelikult vastu vaatas.
Nüüd aga ma tunnen tegelikult seda positiivsust, mida saab positiivsuseks nimetada!! Mul on motivatsioon tegeleda oma blogiga, mul on motivatsioon elu avastada ja näha ning püüda oma unistusi, motivatsioon treenida ning nüüd oman piisavalt teadmisi oma kehaga eksperimenteerida.
Mul on taas luba treenida ning mu kodukoha jõusaal on mu teine kodu. Minu kodu on seal, kus on mu kallim ja perekond, kuid mu kodu on ka peale kooli mu HC Gym! Koht, kus saab peale matemaatika tundi end täielikult välja elada :D!
Avastasin jõusaali enda jaoks juba eelmise aasta suvel. Alustasin suurima nohikuna, nüüd aga käin nina püsti ja rühin omi asju teha nii kuis jaksan!
Mul on HC Gym’ga seoses kah suured sihid, eks ole näha kuhu need välja viivad!
Praeguseks eesmärgiks on mul aga enda tervise korda saamine ning tulevasest opist kirjutan juba üsna pea!
Mul on hea meel, et 11.nes klass tõi mulle kaks klassiõde väga lähedale ning olen selle eest samuti siiralt tänulik. Meie koos loodud õpilasfirma Puuka on mitmeid kordi pannud mind taas tundma, et ma teen õiget asja ja elus on nii palju vahvat ja toredat.
Tõesõna on!
Seda kõike soovin ka mina kunagi teha. Ma soovin minna edasi õppima ja ma siiralt soovin kunagi noorteni tuua näiteid elust enesest, neile esineda ja nendesse motivatsiooni süstida! Enne seda pean aga ma ise pika-pika teekonna läbi tegema.. Aga just sinna suunas ma liigunigi!
Aga vot teate, ma ei saa seda jätta siit mitte kuidagi kõrvale… Minu suurim iidol, motivaator ja inimene, kes pani mind uskuma, et elu on veel alles ees, ega piirdu kasti sees elamisega..
