Heihei, mu kaalikadjakapsad!
Mõni aeg tagasi küsisin teilt oma Instagrami blogis, kas teid huvitaks, kui kirjutaksin oma mõtetest, elust, mis nüüd gümnaasiumi lõpus edasi hakkab saama, kuhu suundun ning mis värk ikkagi nende trennidega siis nüüd on, sest ega muud ju mu instas enam näegi?!?!?
BTW, ainuke, kes ”ei” hääletas oli mu noormees haha! Ta ütles, et ta ei teadnudki seda, et ma näen seda kaa, kes hääletavad. On sunnik 😀 😀
Igatahes, mul on väga hea meel, et tahate mu blogis tegelikult kaa rohkem minu reaalse elu kohta teada, seega, here we go..
Alustaksin sellest, et ma viimasel ajal tunnen end nagu reaalse täiskasvanuna. Hing on sees nagu tatikal, aga tegutsema ja käituma pean nagu täiskasvanu. Nagu, ärge saage valesti aru, mulle see sobib ja meeldib, kuid vahepeal löövad tunded pea peal täiega kokku.
Nagu aru olete saanud, siis lõpetan ma gümnaasiumi ning finishijoon on vaid kahe eksami taga ning nendest kahest eksamist üks sööb mu närve iga päev.. Matemaatika, nagu ikka, mis muu.
Mul ei ole olnud mitte mingit motivatsiooni selleks õppida, sest ma tean, et mul ei lähe seda vaja. Mul ei lähe seda vaja ei kehalises kasvatuses ja spordis ega ka õendust õppima minnes. Mul on siiralt kahju, et ma valisin kõrgema matemaatika(lai matemaatika), sest praeguseks pole mul isegi kõige inimlikumad asjad meeles(kolmnurgad, ringid jms), sest me õpime igast muud jura. Sorry, it is just me and my opinion.
Ja nii ma siin konstantselt muretsengi, et kas ma selle ühe vajaliku punktigi sealt eksamilt kätte saan või mitte. Õnneks mul on kaks ülivinget sõbrannat, kes ka veidikene ikkagi oma saatusest hoolivad ja olid nõus minu poole tulema, paneme ühe õppelaagri püsti ja anname minna..
Üks päev virisesin pikalt oma storydes ning ma ei tea miks või kust see tuli, aga mu parallelklassiõde kirjutas mulle ja oli vabatahtlikult nõus mind abistama ja oma aega minu õpetamisesse panustama. Nagu, mida helli!
Ma olen nii-nii-nii tänulik!!
Seoses eksamitega on mul siin paar head, eriti vinget ja adrenaliinirohket juhtumit olnud, kus ma reaalselt pidin 15min enne eksamit midagi ruttu välja mõtlema, et kuidagigi õigeks ajaks kooli jõuda, sest bussi ei tulnud ja eksaminärv jäi vapsjee olematta, sest sada muud häda istus kaelas.. 😀
Kokkuvõttes läkski eksam minu jaoks väga edukalt!
Järgmiseks väikeseks murekohaks on meie korter, mida eelmise aasta sügise poole üürima hakkasime. Sellest on vaja nüüd lõplikult välja kolida.
Oh jummel, ma mäletan neid esimesi nädalaid korteris. Ma ei tundnud ennast ABSOLUUTSELT koduselt. Kõik oli nii võõras ning nagu mul ikka omane, võõrastes kohtades, ehk siis kohtades, mis pole kodu, on vetsus käimine vaid unenägu.. Ja nii oligi, peaaegu kuu, enne kui sain tualetti inimese kombel külastada.
Nüüd on see korter aga muutnud NII koduseks.
Oma tuba – oma luba ning korteri asukoht…
Oiijahh… Usun, et üks parima asukohaga kortereid üldse Rakveres!
Nüüd aga ongi see, et kõik asjad tuleb asjalikult kokku pakkida(osa asju juba ka ära viidud) ja ma nagu elaksin kolmes kohas korraga, mis on tegelikult väga kurnav.
Ühed mu riided on kallima juures Viljandis, teised riided on mul maal Vihulas ning kolmandad asjad, pudi ja padi on minuga Rakveres. Ma olen nagu kodutu, kolme koduga. First world problems? I guess so..
Igatahes jah, ma täiega nagu üritan strateegiaid ja plaane paika panna, ala lõpukleit ju peab minuga Viljandi tulema, meigi asjad kaa, kontsad kaa, trenniriietest osa võiks ju maal olla, osa tulevad kaasa, mis õpikuid ma enam ei vaja, milliseid ma vajad, mis, kes kus.. HULLUMAJA SUHT :D!!
Korteriga on muidugi veel see asi kaa, et ma siiski siiralt soovin anda omanikule tagasi väga korras korteri, puhtusefriik nagu ma olen.. Ma olen pliiti juba 3x kindlasti nühikud, vannitoa võtan ma kohe-kohe ette ja no oeah..
Kelle selleks mataks aega on eks?
Tegelikult tegin ma nüüd endale väikestviisi asjalikuma päevaplaani, kus panen tähtsuse järjekord tegevused, mis tuleb ära teha, see on veidi aidanud mind ka metmaatika õppimisel, kuid samas ei oska ju mitte midagi isegi õppida, sest you never know, mis selle aasta eksam endast kujutab..
Oma Instagramis ma hoian teid päris asjalikult kursis, et mis asja ma siis nüüd teinud olen – trenni mõttes. Üsna palju tegelikult on vahepeal muutnud + olin vahepeal ka haige.
Jõusaalist olen ma suures osas loobunud. Ma ei külasta enam jõusaali 4-5x nädalas.
Põhjus selleks on tegelikult lihtne.
Kuna ma soovin Tartu Ülikooli õppima minna, siis sisseastumiskatsel ei vaata keegi, kui suureks ma olen biitsa suutnud pumbata. Oluline on see, kui kiire ja väle ma olen ning selle kallal ma siin nüüd tööd teengi.
Ma ei treeni jõusaalis enam 4-5x, heal juhul jõuan jõusaali 2x nädalas ning ülejäänud trennid on jooksutrenni või oma keharaskustega harjutused, plyometrics või HIIT.
Vahepeal, noh umbes 3 kuud tagasi, olin ma ainult jõusaalis ning kui võtsin vastu otsuse, et tänasest algab minu jooksuteekond, siis mul oli kops koos juba esimese kilomeetgriga. Nüüd läheb 4km nagu naksti. Ühesõnaga arengut on olnud, aga siiski mitte piisavalt, sest minu 100m jookusaeg on NII HALB! Kaugel sellest, et mingitki punktid saada katsetel.
See ajab mind nii endast välja ja ega ma suur asi jooksja pole kunagi olnud.
Vedasin ennast täna ka jooksurajale selle p*sa ilmaga ja ma lihtsalt jätsingi pooleli jooksmise ja hakkasin ulguma, sest energiat pole ja mu jooksujõud raugeb juba enne 100m ära.. NII NÄRVI AJAB!
Teiseks, mida ma tegelikult tähele panin oli see, et jõusaalitrenn reaalselt oli kehale suur stress, kui ma seda 4-5x nädalas tegin. Mu keha hoidis vett kinni ja ma tundsin, et ma võtan koguaeg pigem rasva juurde, mille alt lihast küll välja paistmas pole. Mõtlesin, et see normaalne, aga nüüd, kus muud trenni teen rohkem, siis seda tunnet peaaegu nagu polegi. Seega, ma leian, et ma pean tegema nii nagu mu keha tunneb, et talle on parem.
Lisaks sellele ei tundnud ma jõusaalis enam, et mu lihased ühest või teisest kohast valusaks jääksid, kuid mulle täiega meeldib see tunne.. Isegi siis ma ei tundnud, kui ma raskusi või kordusi tõstsin!
Nüüd aga kodus trenne tehes, ringtrennis käies või jooksmas käies on seda tunnet palju tihedamalt!
Vahel ikka hüppan jõusaali ka!
Ahhh-jaa! Mul on nüüd ju uus töö ka!
Kuna Rakveres ma lähen nüüd 31.mail pikaks ajaks ära, jääb kõik siin tahaplaanile. Korteri annan ära, kooli ma usun, et saan ka ära lõpetatud(hahah) ning ma asun terveks suveks tööpõllule. Iga päev on meil phm. tööpäevad, terve suve, aga see kõik tundub tulevat nii põnev ja äge! Uued inimesed, väljakutsed ja töökoht mulle praeguse seisuga väga sobib. Esimesed tööpäevad olid retsid, ma ei hakka valetama, aga minu meelest on nii hea tunne, kui lähed õhtul koju ja oled nii väsinud, et
jaksad vaid õhtusöögi ära teha ja siis tahad voodisse vajuda.
Ma usun, et saan siiski suve ka nautida tööl olles, sest VILJANDI FOLK ja sellega seonduv on niinii äge ja sinna ma tahan raudselt jõuda..
Tegelikult on nüüd tulemas ka hulga sünnipäevasid, minul, mõnel perekonnaliikmel ning mu kallimal ning minul ja mu kallimal saab suvekuudel koos oldud juba kolm aastat.
Nagu, mida helli… Kuhu see aeg kaob!!
Igatahes, see on minu priske update ja hala, sest ma ei ole elu ja iseendaga praegu overall rahul.
Üritan mõelda, et kõik läheb siiski nii nagu minema peab ja võtan mitte ühe asja korraga, vaid kaks, ehk siis matemaatika ja trenn korraga.. Hahahah 😀
Olge paid!