Heihei, mu kaalikadjakapsad!
Mida helli onju..
Ma lõpuks kirjutan..
On päris hull aeg olnud.. Let me tell you all about it.
Nimelt, nüüdseks on mul selja taha jäänud KÕIK eksamid ja need said läbi varem, kui ma arvatagi oskasin. Ainuke eksam, mille tulek venis oli matemaatika.. Oi jumal, see õnnetunne, kui sain aru, et noh, nüüd on küll siit üks punkt ju käes. Nagu, hell yeeees! Viimane eksam, ehk siis majanduse eksam läks kaa vägagi positiivselt, minu enda jaoks vähemalt, ning kokkuvõttes jään ma kõigega rahule.
Üks suur stressihulk jäi selja taha.
Sellel samal päeval aga, mil ma oma viimase eksami ära tegin, põrutasin ma otse edasi Viljandisse. Sest, hello-hello, minu uus kodu on nüüd siin, Viljandis. Rakvere üürikorteri andsime me omanikule tagasi ning see armas korter leidis vist endale juba uue perenaise ja peremehe. Ega loodus tühja kohta ei salli. Minu elu samuti mitte. Mis mõttes? Just selles mõttes, et eksamipingist ma ei jõudnud peaaegu lahkudagi, kui juba uuel ametikohal olin. Ühesõnaga töötan ma nüüd seikluspargis. Täpsemalt öeldes, Valma seikluspargis.
Veidi sellele kõigele, sh. halale eelnev backstory: selleks hetkeks, kui sammud Viljandi poole oma viie suure kotiga seadsin, olin ma ennast üles ehitanud tasemele, kus pikemad maad jooksmist olid suht kerged, trennides pidasin aina paremini vastu ja olin endaga suhteliselt rahul – seniks kuni jõudsin Viljandi. Isegi sellel samal päeval, kui mul oli eksam, jõudsin ma hommikul korteri korda seada, kooli minna(oma viie koti ja kohvriga), eksami ära teha, trenni minna, trennist kooli jõuda, et oma kotid võtta ja siis alles Viljandi bussile minna. Ma lihtsalt sisestasin endale lauset ”ära põe, sa saad hakkama kogu päevaga, lebo ots, on ka hullemaid päevi”, ja nii see päevake kiiresti õhtusse veereski.
Juba järgmisel päeval, peale seda backstoryt, olingi ma tööl.. Ma veidike kahetsen, et ma endale kasvõi 1-2 päeva vabaks ei võtnud, sest ma olin nüüd, peale seda mitmeid päevi järjest tööl. And it is not that fun to be honest. Ei ole fun sellepärast, et eksamid oli MEGA PINGELISED, eriti kui ma konstantselt mõtlesin, et kas ma saan oma ühe punkti või ei saa ja kuidas ma selle kolimisega toime tulen jne.
Olles need päevad tööl olnud, kaks nendest olid mu vaimsele minale enam-vähem talutavad. Ülejäänud mitte just eriti..
Ma räägin lähedastele tihti mõtetest, mis on seotud minu endaga, minu minapildiga, aga raske on rääkida oma tuleviku eluga seotud mõtetest ja nii ma olengi olnud, eksisteerinud mingi suurema murepilvega, mis minuga koguaeg kaasas on.
Minu jaoks on elu VÄGA raske siis, kui ma ei tea oma tulevikust midagi ning praegult just nii ongi. Ma ei tea, kas mul on piisavalt aega, et treenida ülikooli jaoks, kas mul on piisavalt aega, et õppida ülikooli jaoks(sisseastumisteks) ning ma ei tea, kas ma üldse sissegi saan ja see kõik ajab mind endast välja, kohutavalt välja.
Muidugi ei ole see ainuke asi, mis mulle pingeid on tekitanud. Eraelus tuleb meil kõigil ju probleeme ette, neist lihtsalt ei kirjuta või ei räägi eriti keegi ning ega ka probleemidest töö juures keegi laia suuga ei pajata, sest a) selleks pole luba või b) on vähe piinlik.
Ja nii ma siin olengi olnud need päevad.. Murepilvepallidega, millest üks on see, et pole trenni jõudnud, teine on mõte, et kas see töö oli üldse õige valik, sest ma oleks võinud ju oma suve veeta puhates, oma plaane ja elu läbi mõeldes, treenides ülikooliks vms. AGA EI.. Just sellisteks asjadeks pole mul aega olnud. Mul pole aega olnud, et mõelda oma elu üle, et kes või mis ma siis täpselt nüüd ikkagi olen ja mida ma sellelt Maailmalt ootan ning mida ma ISE tahan Maailmale pakkuda ja ma kardan, et äkki seda aega ei tulegi terve suve jooksul?!?! Mul ei ole olnud aega eriti treenidagi, sest mul on peaaegu full tööpäevad, millest enamik ajast on puhas kardio, aga mitte selline kardio, mis mulle kasu võiks tuua.
Need tööpäevad, mis pole olnud metsikult pikad, nendel päevadel olen alati käinud Viljandis Trepimäel jooksmas või külastanud Leola jõusaali, kuid siiski.. Selline tunne, et olen ulme ummikus.. Tunneli lõpust valgust ei paista..
Ja nii ma siin olengi – mõtlen iga päev, et mis kuradi moodi ma sinna ülikooli peaksin sisse saama ja kui imekombel siiski saan, siis kas ma tahan kohe õpinguid jätkata..
Jah, just selline mõte mul ongi olnud.. KAS MA TAHAN KOHE JÄTKATA?
Kolm viimast kooliaastat, uues koolis, koolis, kus keegi sind tagant ei utsita ning kui ellu tahad jääda, pead selga kasvatama krokodillinaha, olid mega rasked.. Aga samas ka nii õpetlikud, et ma olen südmepõhjani tänulik. Peale neid kooliaastaid, otsustasin ma ise, vabatahtlikult ju sellise töö kasuks. Kas ma kahetsen? Ma ei teagi, ma nagu arven, et mitte, mul läheb alati aega, enne kui tunnen end ”koduselt”, aga mis tehtud see tehtud ja ma olen inimene, kes vastuvõetud otsused viib kindla suhtumisega lõpuni. Vahet pole, kui väsinud või tüdinud ma sellest olen. Peaaegu iga päev torkab mulle aga pähe küsimus, et miks asjad läksid nii… Äkki järjekordne õppetund, mis paneb mind proovile, valmistab ette uueks eluetapiks? Jumal seda teab. Öeldakse ikka ju, et kõik läheb nii nagu minema peab. Üritan seda endale sisendada..
Aga võtame veidike juttu tagasi ühe minu mõtte juurde – ”äkki ma ei tahagi kohe jätkata”.. Nüüd tuleb mustmiljon vandenõuteoreetikut, kes ütlevad, et kui ma nüüd edasi ei õpi, siis ma ei õpigi enam kunagi. Olen joodik ja otsin abi töötukassast. Ise olen peaaegu karsklane ja olen juba 7.ndast klassist saadik tööl käinud. Kolm viimast suve veel kahe koha peal korraga.
Ma ausalt ütlen, et ma TAHAN ELADA ENDALE. Ma tunnen puudust tundest, et olen vaba ja pole konkreetseid probleeme või kartusi. Ma tahaks elada peale seda suve mingit aega iseendale, elada nende MUREPILVEDETA ja nautida. Saada oma minapilt paremaks, oma tervis paremaks, sest jah, peale haiguseaastaid minu hormoonid ja tervilsik seisnud ei ole kaugeltki korras ning elades pideva stressi all ja murede keskel – ma ei paranegi.
Ma ei tahaks samas kellegile pettumust valmistada, sest ma olen ka oma lähedastelt kuulnud lauseid, et mis mõttes sa kohe edasi ei õpi jnejne. See tegi mulle palju suurema mure juurde, kui see alguses tegelikult oli.
Ma täiesti tean, mis on sellise mõtlemise taga.. Ala, et siis ma ei lähegi enam õppima ja 12.nda klassi lõpus pidi inimene ju kõige targem olema. Noh, sorry, mina seda ei usu. Juba sellepärast ei usu, et meie koolisüsteem PIIRAB meie loomingulist poolt, meie reaalset arnegut, sest me tuubime asju, mis meid tegelikult ei puuduta või ei huvitagi. Päriselu jääb vaspjee selja taha.. Kõik need kolm viimast gümnaasiumi aastat ma pressisin endale seda materjali pähe, samal ajal unistades, kuidas saaksin personaaltreener olla, toitumiskavasid koostada ja kehalise kasvatuse õpetaja olla.
Mulle pole keegi nt. õpetanud seda, kuidas muuta oma pangakonto vms. isiklik konto turvaliseks, kuidas ajada turvaliselt asju tehinguid tehes jnejne, See on minu silmis väga oluline aspekt elus, kuid keegi seda mulle õpetanud pole. Miks ma selle praegu lambist välja tõin? Sp, et ma külastasin alles hiljuti Swedbanka ja mind vaadati seal nagu viimast idiooti, kes ei tea, mis üks, teine või kolmas asi teatud kombel toimib või kuidas need asjad käivad.
See kõik on olnud päris väsitav ja ängistav, sest ma ei tea, mida teha edasi ja kas mu vastuvõetud otsus on mulle ikkagi meelejärgi.. Kas võtta akadeemiline kohe kui sisse saan VÕI kas ma üldse sisse saan.. Kas minna Austraaliasse, mis on minu ja mu noormehe soov olnud?
Austraalia tundub tore, aga samas jälle, metsik töö, KUI reaalselt soovid raha kõrvale panna. Just see on ka ju eesmärk, sest me mõlemad soovime oma kodu rajada.. Aga samas, ma tahan ju hoopis puhata, aga Austraaliasse ma seda ju tegema ei lähe… Sooviksin puhata, käia peale suve välismaal reisil, olla niisama, avastada iseennast, leida töökoht ja panustada treeningutesse…
Ma ei tea, mida teha ja see ajab mu paanikasse ning segadusse.
Aa, üks positiivne asi ka – vahepeal läks üks unistus ka täide ehk siis käisin Shanoni kontsedil!!
Kuidas on olnud teie lood seoses ülikoolide, töö ja sisseastumistega?
See pakuks mulle palju huvi ja heameelt, kui neid jagaksite!
Kallid!