Hei!
Hmmmm… Olen igatsenud pikaemalt kirjutamist. See on nagu omaette teraapia, palsam hingele.
Viimasel ajal olen taas ka enda jaoks avastanud lugemise, sh. pikemate blogiartiklite lugemise. Oleme nii ära harjunud kiire info ja kõiksuguste reelidega, raskeid-pikki tekste on vahel lausa keeruline lugeda. Seetõttu ennast seda aeg-ajalt ikka tegema suunangi.
Pikka aega olen soovinud sinuga jagada enda nabasongast tervenemise teekonda ja jooksmisesse armumise teekonda.
Tükk aega olen kogunud mõtteid ja nüüd on hea aeg see kirja panna.
Pikad külmad pimedad sügisõhtud – ideaalne aeg enda mõtete väljakirjutamiseks.
Haara tass teed, kohvi, kakaod – mida soovid ja kulgeme koos.
Tagasivaade 2023 aasta märtsi…
Eelmise aasta märtsikuus tabas mind päevapealt tervisemure, mida ei osanud kuskilt oodata.
Ühel märtsikuu päeva pärastlõunal tekkisid mul alakõhtu, nabasse ja põide meeletu valu, mida on tänagi raske kirjeldada, lihtsalt öeldes polnud ma sellist valu kunagi varem tundnud. Miks see valu tekkis – selles ajahetkes polnudki ühtegi loogilist seletust. Olin täiesti ehmunud, segaduses, hirmul, sest valu ei lasknud mul isegi sirgelt kõndida.
Valu nabas muutus tundide möödudes intensiivsemaks ning nii helistasin ma perearstinõuandeliinile (kust ma abi ei saanud) ning lõpuks kiireabisse. Kiireabist ei tulnud ühtegi edasiviivat vastust ent veeni süstitud valuvaigisti tõi leevendust.
Peale seda päeva algas paar kuud pikk arstide vahet sõelumine, sest mitte keegi ei mõistnud, milles võib asi olla. Ultraheli ei andnud mingit vastust, uroloog kinnitas, et kõik on korras, naistearst kinnitas, et kõik on korras, vereproovid kinnitasid, et kõik on KORRAS. Ent siiski ei olnud…
Kuumakott kõhul, pika joru nutnuna palumas, et leiaksin lõpuks vastused…
Iga päev kimbutasid mind sümptomid nagu:
survetunne põies
kiskuv-pakitav tunne nabas (treenides hullenes)
puhitav kõht (mitte toidust)
Arstidelt vastuseid mitte saades ilmselgelt asusin ma enda käel asja uurima ja analüüsima. Enne järgmise arsti vastuvõtule minemist olin veendunud, et ebamugavust tekitab just naba. Sümptomid vihjasid nabasongale…
Ma ei jätnud jonni ja Jumalale tänu, et ma ei jätnud. Palusin uusi saatekirju kuniks perearst suunas mind lõpuks kirugi vastuvõtule. Seal sain vastuse, mis ühel moel tõi kergenduse – lõpuks sain MINGIGI vastuse.
Kirurgilt sain vastuse, et tegu võib olla tõesti väikese nabasongaga. Nii sai kirja OPi aeg 2024 juunikuusse.
Miks see aga nii suurt valu tekitas on siiani veidi segane.
Mõtlesin, et miks see juhtus?
Kas sai trenni tehtud liiga intensiivselt?
Kas kunagised töökohad (füüsiline töö) võis seda põhjustada?
Kas asi võis olla ka varasemas OPis (sapipõie OP)?
Ega seda vastust ma teada ei saagi, ega vast peagi…
Kuna ebamugavus nabas oli igapäevaelu segav, siis jäi minu päevane lemmiktegevus – trenn – tahaplaanile. See oli vaimselt üks raskemaid perioode, sest olen alati enda emotsioone ja tundeid välja elanud läbi trennide. Peale seda märtsikuu päeva olid trennid mu rutiinist ära lõigatud, sest ükskõik, mismoodi ma ennast aktiivselt liigutasin oli ka intensiivne kiskumistunne kohe kohal… Õnneks sain ilma suurema ebamugavuseta kõndida.
Jällegi, ei ole halba ilma heata, sest märtsikuus hakkasin kaevuma rohkem endasse.
Nägema rohkem seoseid iseendas, lugema raamatuid, ennast harima. Igast olukorrast on võimalik leida õppetund, selle ma ka leidsin ja sain.
Enne seda märtsikuu päeva olin ma trennist nö. sõltuvuses.
See oli minu toimetuleku viis (üks tervislikumaid siin planeedil ma eeldan), enda väärtustamise viis. Keegi meist aga ei peaks ennast väärtustama läbi selle kui palju ta trenni teeb.. See ei tähenda väärtuse skaalal tegelikult mitte midagi. Mina aga olin selle seadnud enda jaoks kõige tippu. Kui ma trenni ei tee, siis see = see päev on feilitud päev.
Ma seadsin trenni paljudest tegevustest esiplaanile ja võib-olla see, mis juhtus, oligi kõrgemalt poolt märk enda väärtuseid muuta. Täna ma olen enda jaoks juhtunu lahtimõtestanud nii, et see toob mulle südamerahu, aga see võttis üksjagu aega..
Peale seda kui sain vastuse, et mis valu põhjustab valdas mind õnn ja kurbus korraga. Õnn, et sain teada, mis on valesti… Kurbus, et taas on ees ootamas OP ning taastumine. Koheselt mõtted, millal ma saan taas aktiivselt treenida, liikuda, minna tagasi tavaelu juurde???
Need mõtted ei kadunudki kuskile, ent proovisin leida enda jaoks teistsuguseid väljundeid, et mõtteid rahustada.
Näiteks võtsin ma prioriteediks end sellel perioodil harida.
Kui ma ei saa panna enda energiat ja fookust trennile, panen selle siis iseenda harimisele. Liitusin põneva kursusega, mis on minu senise elu üks paremaid otsuseid kohe kindlasti!
Ma lugesin raamatuid, mis tõid minu maailmavaadetesse uue nurga.
Ma kaevusin endasse ja olin nende ebamugavate tunnetega, mida olin eelnevalt trenni uputanud.
Mündi kaks külge on igas olukorras esindanud, tuleb seda lihtsalt märgata. Ja ikka-jälle tuli märke kõrgemalt, mis kinnitasid mulle, et kõik saab korda. Kõik on lõpuks minu enda heaks!
Istudes maakodus õues laua taga ning paludes märki, et kõik saab korda🦋
Enne OPi olin ma palju uurinud
– kuidas ja kui ruttu enamasti taastumine toimub
– kas nabasong võib korduda? Mida teha, et see ei korduks?
– millal saab hakata taas trenni tegema
– mis mahus saab hakata trenni tegema jne
Ega internetist leitud info ei ole 100% tõetruu, lisaks oleme kõik ääretult individuaalsed.
Kui enne OPi kirurgi käest küsisin, kaua OPist taastumine võib aega võtta, siis sain vastuseks ”kuu möödudes peaksid saama tavaelu juurde naasta”
See tekitas ilmselgelt palju head meelt… Nii lihtsalt aga ei läinud.
OPi järjekorras ootamas… Miks peab järjekorras üleüldse OPi ootama???
Peale juunikuus toimunud OPi olin ma pigem positiivselt meelestanud. Lubasin endale, et annan endast kõik, et taastumine mööduks kiiresti ning hästi. Käisin füsioteraapias, toitusin hoolega valides toite, mis toetaks taastumist, soetasin ”treeningprogrammi”, mis aitaks taastada kere- ja vaagnapõhjalihaste tugevuse peale taastumist jne.
Vaatamata mu positiivsele hoiakule ja püüdlustele venis taastumine kuu asemel aasta pikkuseks.
Nädalake OPist möödas… Suur paistetus möödus umb 4 kuuga. Kerge paistetus püsis ligi 9 kuud.
Tülitasin korduvalt kirurgi seoses murega, et OPist on möödas juba 6 kuud, aga ma ei ole ikka enda tavaelu juurde naasnud.. Ma ei tõsta raskusi, mul on pidev ebamugavus, paistetus siiani alles: milles on asi?
Käisin korduval vastuvõtul ning sain kinnituse, et kõik on korras ja vast vajab minu keha rohkem aega.
Käisime vahepeal ka reisil Tais, kus ma tõesti sain keskenduda enda tervisele. Seal hakkasin ma vaikselt alles tegema uuesti trenni. 10 minutit korraga, siis mõne aja pärast 20 min, siis 30 min jne. Kahe kuuga oli 10 min trennist saanud 30-40 min trennid. Progressi näha oli motiveeriv!
Ja nii ma vaikselt kompasin, mida mu keha lubab mul teha, mida mitte. Keskendusin kerelihaste aktiveerimisele, vaagnapõhja aktiveerimisele ja käsi südamel saan öelda, et olen tänulik, et selle ette võtsin ja mõtlen – äkki ma ei olekski sellele kunagi muidu tähelepanu pööranud? Nüüd on mul suurepärane tunnetus enda kerelihastest ja see tuleb tulevikus ainult kasuks!
Peale Taist (olime 2.5 kuud Tais) naasmist ma jätkasin enda rahulike trennidega, kus fookus oli kerelihaste aktiveerimisel, keha tunnetamisel, aeglasel liikumisel, voolamisel.
Ei midagi rasket, järsku, kiiret.
Kuna raskuste tõstmine tõesti oli minu ”orbiidilt” väljas, siis otsustasin, et võiksin anda võimalusel jooksmisele.
Suhtlesin enne kirurgiga, füsioterapeudiga ja treeneriga – sain positiivse vastuse.
”OPist on möödas 8 kuud, muidugi võid vaikselt jooksmisega alustada. Kerge sörk ja kõndimine vaheldumisi. Kompamine ebamugavuse piirimail, et endale mitte liiga teha. Kui hakkab valus, siis edasi ei jookse.”
Nii ma vaikselt alustasin ning iga korraga aina enam jooksmisesse armusin. Esimesed kuud kui jooksmas käisin olid ebamugavad, aga iga korraga läks aina paremaks kuni lõpuks ma jooksin nii, et enam ei olnudki nabas ebamugavust. Jooksud läksid ajaga aina pikemaks, aina kiiremaks.
Alustasin jooksudega varakevadel ning jooksen tänaseni, nädalas 2-4x. Ma ei ole vahemaid ajanud pikaks, need jäävad 6-10km vahele, sest nii ma naudin neid kõige rohkem!
Ja see tunne… Ma teen trenni läbi armastuse, läbi tunde, et noo nii kuramuse hea on!
Joosta läbi meie võrratute aastaaegade, näha kevade tulekut ja tema muutumist suveks, suve muutumist sügiseks ✨MAAGILINE✨!
See on nii huvitav, kuidas üks kehv olukord on sünniks uuele ja heale. Äkki polekski ma muidu avastanud jooksmist, mis mu südant sellisel moel täidab?
Äkki ma poleks muidu lahti lasknud kinnisideest, et trennid defineerivad seda, kas mu päev on korda läinud?
Äkki kui seda poleks juhtunud, siis ei oleks ma taasavastanud enda jaoks, kui põnev ja oluline on ennast edasi harida JA investeerida enda harimisse…
Mul ei jää muud üle kui ollagi päriselt tänulik. Kui ma ei mõistnud veel 8 kuud tagasi, miks see kõik nii läks, miks see minuga juhtus, siis täna olen ma leidnud enda jaoks vastuse ja leidnud enda jaoks ka jooksmise!
Olen teinud endaga rahu.
Peale OPi ei pruugigi kõik olla tagasi samasugune nagu enne ja ka see on okei. Käisin veel paar kuud tagasi arstil, et lõpuks ära käia MRT uuringul, kus saingi südantrahustava vastuse – KÕIK ON KORRAS.
Tänaseks on OPist möödas veidi vähem kui 1.5 aastat.
Täna ma tunnen lõpuks, et olen lõpuks nagu ”mina ise” nagu OPi eelne mina, lihtsalt väikeste kohandustega, väikeste lisadega (ja päris sama hooletult ma raskusi enam ei tõsta, mitte kunagi)!
Selle postituse ma pühendan tegelikult iseendale. Kunagi seda uuesti lugeda saab olema kindlasti positiivselt emotsionaalne. Tunnen, et see teekond ja taastumine kasvatas mind palju, lükates mu arengule uue värske hoo sisse.
Olen veel ääretult tänulik enda lähedastele, kes selle 1.5 aasta jooksul mulle mega tuge pakkusid, maa peale tagasi tõid kui mõistus alt vedas ja karmilt üle mõtles.
Ja veel olen ma ääretult tänulik Trendtime’ile, kes minusse ja minu jooksuteekonda uskunud on. Nemad saatsid mulle suve alguses kvaliteetsed ja mega mugavad spordiprillid, mis muutsid minu jooksud 10x mugavaks, paremaks ja põnevamaks!
Kui sa siia lõppu jõudsid, siis aplaus sulle!
Loodan, et kohtume siin blogis juba üsna pea🌞